Eestlaste elus on harva rõõmupäevi, kus tunneme tugevat sidet oma rahva ja kodukohaga. Kirjeldamatu ühtsustunne liidab meid laulupidudel ja see positiivne emotsioon kinnitab meie soovi eestlastena püsima jääda ning annab meile elujõudu, kirjutab TERE-liikumise algatusgrupist sisearhitekt Ivi-Els Schneider.
Kahju, et laulupeolt lahkudes unustame hetkega toreda tunde, mis meid ka igapäevaelus rahvusena liita võiks. Kõik me kuulume väiksematesse ja suurematesse ringidesse, meil on lähedased, rahvusena moodustame omanäolise ühtse koosluse. Teada tõde, et inimloomus kujuneb inimeste omavahelises suhtluses. Kuidas me siis omavahel hakkama saame?
Tänapäeval ei leia inimest, kelle mõtetes ei domineeriks sõnad laulusalmist: “Kiirus, kiirus, ei muud…”. Nii me elame. Tormates ja ainult materiaalsest heaolust mõeldes ei väärtusta me enam meeldivaid inimsuhteid ja lihtsaid ühiselureegleid peetakse igandiks. Selliselt elades liigume jõudsalt suunda, kus negatiivsus toodab negatiivsust. Halvad inimsuhted on kurnavad, rõõmus meel ja head suhted loovad õnnetunde. Eluviisi kujundame kõik koos, kõik saab alguse igast üksikisikust.
Miks TERE-liikumine?
Kõik me püüdleme kõigest hingest parema elu poole, unistame harmooniliselt toimivast oma riigist. Meie mõtetes valitseb ideede küllus, mida kõike oleks vaja teha, et oleksime eluga Eestis rahul. Tegeleme globaalsete probleemidega, märkamata pisiasju, millest suured asjad alguse saavad.
Tere-liikumise eesmärk on panna mõtlema ühiskonda ja igat üksikisikut hingehariduse ja kultuursuse tähtsusest elus. Peaksime Eesti elus muutusi soovides alustama kõik iseendast: millised on meie endi mõtted, kuidas elame, kuidas käitume. Kas oleme kriitilised vaid kaasinimeste suhtes, kas oskame ka enda tegemisi kriitiliselt analüüsida?
Oleme ilmselt kõik kogenud mõistmatut kohtlemist ametiasutustes ja kaaskodanike tõrjuvat hoiakut avalikus ruumis. Sotsiaalteadlased väidavad, et riigialamate rõõmus meel aitab kaasa kogu ühiskonna heaolule ning toob märgatavat edenemist ka majandustegevuses. Väikerahvana on meil suur võimalus üksteist toetada ja üksteisega lugupidavalt suhelda. Vastastikune viisakus on hooliva ühiskonna alus.
TERE-liikumine oleks võinud olla ka PALUN-liikumine, VIISAKUSE-liikumine jne. Kuid TERE on esimene viisakusavaldus, millega teist inimest märkame. Täna tundub küll, et meie seas on palju neid, kes ei oskagi TERE sõna kasutada.
Nüüd, kus TERE-liikumine käimas, on tulnud ka esimesed vastukajad – suurem osa kiidavad üleskutse vajalikkust, aga mõned leiavad selle mõttetu olevat. Põhjuseid on erinevaid. Sageli tuuakse põhjuseks, et kui endal on mure, siis ei saagi rõõmsalt teist inimest teretada. Vastuväiteks võib öelda, et paljud mured algavadki ebaviisakast suhtlemisest ja sellest, et me üksteist ei toeta. Otsime oma kohta siin päikese all, võrdleme endid teiste rahvustega. Satume sageli vaimustusse mujal maailmas toimuvast, märkamata meie endi võimalusi oma tee leida.
TERE-liikumise üleskutse ei sunni kedagi millekski. See on sõbralik pöördumine eesti rahva poole lootuses, et meie suhtluskultuur meeldivamaks muutuks, millest võidaksime kõik. Soovime, et kõik TERE üleskutsed ja tegevused oleksid rõõmsad-positiivsed. Hea eeskuju on nakkav!
