Märtsikuu keskpaigas kogunesid tantsuõpetajad üle Eesti Tallinna ja Tartusse, et õppida selgeks 14 esimest XII noorte tantsupeo tantsu, mida noortele omakorda edasi õpetada.
Rahvatantsija Anneli Aasmäe kogus tantsu autoritelt kokku järgmisel suvel Kalevi staadionil esitatavate tantsude lood, mis aitavad nii juhendajatel kui ka tantsijatel mõtestada teemat, mis läbib kogu pidu ja samas iga tantsu eraldi.
“Eeloleva noortepeo tantsude autorid jagavad oma tantse kirjeldades mitmesuguseid mõtteid ja kasutasid selleks erinevaid sõnu. Nende loodud tantsudki on eriilmelised nagu Joosep Tootsi eeskujul külvatud lillepeenra õied,” kirjeldas Aasmäe. “Aga lähtepunkt ja sõnum on kõigil tantsuloojatel sama. Nad armastavad oma maad ja juuri, keelt ja pärimust. Nad tahavad neid tundeid kõigi ülejäänud peolistega jagada. Nendega ühte ja sama asja ajada,” selgitas ta.
Ühe tantsu selgeks õppimine on midagi enamat kui vaid jooniste meelde jätmine ja sammude õiges järjekorras seadmine. Igal tantsul on lugu ja sõnum, mis kantakse susside sahistades ette tantsukeeles. Neid lugusid oleks justkui kaks. Ühed lood sünnivad protsessi käigus, on emotsionaalsed ja nende hetkedega seotud tantsudki meenuvad ehk aastaid hiljem just seetõttu.
“Minu esimese tantsupeo proovides 1982. aasta juunis sadas alatasa vihma, nii et murelikud emad lõikasid suurtesse poeskäigu-kilekottidesse kaela- ja käeaugud ning toppisid need meie pluuside alla. Emad kartsid, et meie, teise klassi mudilased, saame külma ja jääme haigeks. Minu meelest olid need proovid koos lirtsuvate lompide, krabisevate kilekotisärkide, naljarohkete hernesupisabade ja kõige muuga ütlemata ägedad. Ma ei kartnud sadade rahvariietes inimeste sekka ära kaduda, väike ja arg, nagu ma olin. Tundsin juba siis mingi kummalise kuklatundega, et need on minu inimesed ja see on minu koht. Ning olen täiesti kindel, et seda tajusid ka ülejäänud”, rääkis Aasmäe enda loo väikese tantsija pilgu läbi.
Teised lood sünnivad aga tantsulooja peas ja vormuvad koreograafiaks. Igal sammul ja pöördel on tähendus, mida antakse edasi tantsides lugu jutustades. Anneli Aasmäe kirjeldas, kuidas ta nägi noorte tantsuloojatega rääkides nende silmis entusiastlikku sädet: “Teise inimese mõistmiseks ei pea tegemist olema ammuse tuttava ega lähedase sõbraga. Peaasi, kui te hindate sarnaseid väärtusi ja räägite ühist keelt. Laulu- või tantsukeelt näiteks.”. Selle keele mõistmiseks on iga tantsu autor pannud lühidalt kirja, kuidas tema koreograafia on osa loost “Mina jään”. Neid lugusid saab lugeda ka kirjelduste raamatust ning iga juhendaja saab üheskoos oma tantsurühmaga neid enda jaoks lahti ja edasi mõtestada.
