Rahvarõivaste kandmine on ühtaegu nii rituaal, austus oma esivanemate vastu kui minek oma juurte juurde. Aegade jooksul on muutunud inimeste kehakuju, arusaamine mugavusest ja ilust. Uuendustega saame kaasa minna aga ainult teatava piirini, et säiliks rahvarõiva olemus. Eesti Rahva Muuseumi kuraator Reet Piiri annab põhjaliku ülevaate, mida rahvarõivaste kandmise juures silmas tasub pidada.
Tänapäeva lapsed ei jookse ringi särgiväel. Seetõttu paneme triibuseeliku selga juba algklassi tüdrukule ja ehime tema pead neiu pärja või juukselintidega. Poisilegi paneme selga juba meeste moodi riided.
Väikelapsed, algkoolilapsed
Kui väikestele tüdrukutele on laulupeo rõivaks õmmeldud pikk linane kleidina mõjuv särk, siis mähime sellele peale kirivöö. Tuleks säilitada rahvarõivasärgi tunnusjooned – õlalapid, rinnalõhik, varrukate avarus jne. Selliste iseloomulike kaunistusdetailidega saab näidata Eesti erinevate paikkondade tunnuseid. Lõuna-Eesti komme oli siduda kaelusesse punane pael. Toreda värvilaiguna mõjuvad särgi (ka seeliku) saba alt vilkuvad sukapaelad. Piirkonnast olenevalt sobib pead ehtima kas pärg või juustesse seotud peapael. Ajalooliselt oleks muidugi kõige õigem panna väikestele tüdrukutele pähe kirju lõua alla seotav pearätt. Jalas võib kanda valgeid põlvikuid ja pastlaid või tumedaid kinniseid kingi.
Väikesed poisid võivad tänapäeval kanda valget linast särki ja poolpikki sirge säärega linaseid või villaseid pükse. Paljudel kollektiividel on varasemast ajast väikestele poistele õmmeldud noormeestele omased põlvpüksid. Põlvpükste kandmisel tuleks jälgida, et pükste sääred oleksid õige pikkusega, st lõpeksid põlve all. Pähe võib poistele panna riidesiiludest kokku õmmeldud mütsi või silmkoelise tuttmütsi, jalga põlvsukad ja soovitatavalt pastlad või kinnised kingad. Põlve alla mähitud ja otstest lipsu seotud sukapaelad on ilusaks värvilaiguks.
Noormehed ja neiud
Täisealiseks saamist tähistas luterlastel alates 18. sajandist leeriskäimine. Selleks puhuks said noormees ja neiu oma esimese piduliku rõivakomplekti.
Noormehed riietusid nagu täismehed. Särgikaelust sulges ja ehtis vitssõlg, naiste ehteid – sõlgi ja suuri preese mehed ei kandnud. Meeste rõivastele andsid värvi kaelarätid (v.a Mulgi-, Võru- ja Setumaal), mis olid enamasti valgest või kirjust puuvillasest riidest. Rätik pandi kokku ja seoti ümber kaela eest otstega taha ning sealt keerati uuesti otstega ette ning seoti kurgu alla sõlme. Rätikut kanti ka lihtsamalt – pandi kaela ja seoti lõua alt sõlme.
Meeste pidulikuks peakatteks olid vildist kaapkübarad. Kübara rummu ümber seoti sageli värviline pael või nahast riba. Linaste riietega võib pähe panna õlgedest punutud kübara. 19. sajandi lõpu riietega sobib kanda nokkmütsi.
Neiud eristusid abielunaistest peakatte järgi, samuti ei kandnud nad põlle. Neidude ehteks olid pärjad ja juukselindid. Põhja-Eestis kandsid neiud ka pottmütsi, kuid ilma äärepitsita. Lääne-Saaremaal panid neiud pähe tuttmütsi, mille puhul peaks tänapäeval meeles pidama, et seda kanti rohkem peanupu otsas ehteks, mitte ei tõmmatud suusamütsina pähe.
Vöö sidumist alustatakse alt ülespoole ning mähitakse spiraalselt nii, et alumine vöökord jääb natuke paistma. Saaremaal ja Kihnus mähitakse vöökorrad üksteise peale.
Sukad olid enamasti valged, ulatudes veidi üle põlve. Punaseid sukki ei sobi kanda mandri rahvariiete juurde. Neid kanti ainult mõnes Saaremaa kihelkonnas (Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala) ning Hiiumaal, punaseid sääriseid kanti Vormsis.
Jalanõudena sobib mandri kostüümide juures kanda pastlaid või kinniseid tumedaid kingi. Saarte riietega kantakse kingi, sobivad ka riidest õmmeldud jalanõud ehk pätid. Pastelde tellimisel on pastlategijatelt soovitav küsida pastelde kinnituseks pastlapaelu, mitte nahast ribasid, mida on ebamugav siduda. Varem pöörati valgetele pastlanööridele suurt tähelepanu.
Kaelas olid värvilisest klaasist helmed. Neid on soovitav kanda lahtise helmekeena, paelaga kukla taha sidudes. Särgikaelus kinnitati väikese vitssõlega. Suured sõled ja preesid on rinnaehted, mida kantakse rinnal nii, et väiksem on alati ülalpool. Põhja-Eesti käiste kaelus kinnitatakse vitssõle või silmadega preesiga madalamalt, jättes selle eest rohkem lahti, et paistaksid välja helmekeed. Saaremaal kinnitati mitu sõlge üksteise alla, ikka nii, et väiksem sõlg ülalpool ja suurem allpool.
Sobivad aksessuaarid
Alati on tarvis midagi peole kaasa võtta. Seetõttu vajatakse rõivaste juurde sobivaid kotte või kotikesi. Tänapäeval võiks neid olla isegi mitu. Kõigepealt lahttasku rahakoti ja mobiili jaoks, mida saab kanda seeliku all nagu meie esiemadel. Lääne-Saaremaal seoti tasku seelikuvärvlile. Noormehedki võivad kasutada vöötaskut. Mulkidel oli see lausa uhkuseasi – nahast vöötasku rippus nahkrihmaga kõhu peal. Mujal oli kombeks kott riputada puusakondi kohale püksinööbi külge, vajadusel saab koti otsapidi torgata püksitaskusse.
Suuremate asjade kaasavõtmiseks on samuti kotti vaja. Neid võib olla mitmesuguseid: lappidest kokku seatud, heegeldatud, kootud, kangast õmmeldud. Kotte võib kaunistada tikandiga, helmestega, paeltega jne. Poistele sobib veerseki tüüpi üle õla visatav kott. Koti õmblemisel tuleks arvestada, mida on kavas kaasa võtta. Nii ei teki olukorda, et on ebamäärases suuruses seelikukangast kotike, mis õieti midagi ei mahuta.
Silmas tuleb pidada:
- Erinevate piirkondade rõivaste üksikosadest kostüüme kokku ei panda.
- Rahvarõivastega kantakse kinniseid, mitte lahtisi jalanõusid.
- Neiud kannavad pärga peanupu otsas, kõrvadele vajuvad pärjad ei ole kenad. Suurtest kunstlilledest pärgi rahvarõivastega kanda ei sobi.
- Peapael seotakse juuksepiirile või ainult veidi madalamale, mitte üle lauba.
- Õlarätte kantakse särkidel vaid Lääne-Eesti ja saarte kostüümide juures, tumedapõhjalised suurte roosidega rätid selleks ei sobi.
- Rahvarõivastega kantakse villaseid, tänapäeval ka puuvillaseid sukki ja põlvikuid. Läbipaistvaid põlvikuid ja sukkpükse rahvariietega ei kanta.
- Poiste vestid õmmeldakse linasest kangast seljaosaga (v.a Jüri kihelkond), puuvillasest seelikuriidest pikitriibuline riie vesti õmblemiseks ei sobi.
