XII noorte laulupeo segakoori liigijuht Kaspar Mänd jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, oma meeskonnast, varasematest laulupeoga seotud mälestustest ning annab ka omapoolse soovituse noortele, kes suvel laulukaare all kokku saavad.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?
Esimene ring eelproove näitas, et koorid on usinalt harjutanud. Eks harjutamist ja viimistlemist jagub veel suveni, kuid rõõm on näha, et lauljad on innukad ning pühendunud, koorijuhid teevad head tööd ning laulud paistavad meeldivat. Usun, et järgmiste kuudega, mille jooksul repertuaar veel omasemaks saab, õnnestub lugudesse süstida ka rohkem kirge ja emotsiooni, mis panevad lood täiel määral kõlama.
Kellest koosneb Sinu meeskond?
Segakooride liigis on selle laulupeo peadirigent Heli Jürgenson. Tema on meie liigis kõige suuremate kogemustega dirigent, ta on olnud mitmete varasemate laulupidude toimkonnas ning oskab teisi väärt nõuannetega toetada. Kuid samuti juhatavad segakoore Ksenija Grabova ja Valter Soosalu – mõlemad astuvad laulupeo pulti esimest korda. Eelproovidest on näha, et mõlemad on kiired olukorraga kohanema ja vastutust võtma, oskavad väga hästi suurema hulga inimestega suhelda, nende tähelepanu koondada ja ühes suunas juhtida. Nendega mööda Eestimaad ringi vurada ja proove teha on lõbus, lisaks usinale tööle saab ka parajalt nalja. Kuid samuti on palju eelproove kaasa teinud ja nö. liigi “oma inimeseks” saanud Rasmus Puur, kes väsimatult kõikide liikidega mööda Eestimaad ringi sõidab. Ta elab ikka täiega sellesse peo ettevalmistusse sisse.
Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?
Eelkõige seostub see selle paigaga, Eestimaaga. Olen ka mõnda aega välismaal õppinud, näinud ilma ning tundud ka koduigatsust. Mu meelest paremat kohta maamunal ei ole. Võib, tegelikult tulebki käia mujal, kuid mujal pole nii hea – siin on kõik olemas, sõltub ainult meist endist, kui usinad ja tegusad me oleme.
Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?
Kui ma esimest korda väikse poisipõnnina poistekoori ettevalmistuskooriga laulupeol käisin. Mäletan, et pidime reas kätest kinni hoidma, et keegi lauljate massi vahel ära ei kaoks. Siis seisime tükk aega, mitte midagi ei näinud, ümberringi ainult teised lapsed ja suuremad inimesed, ei teadnud isegi mis suunas laulma peab. Siis, ühel hetkel, tõusis meie peade kohale dirigendi pulti hallipäine dirigent ja lõi laulu lahti. See kõlajõud, mis kostus, tuli nagu paisu tagant. Ma ei mäleta, mis laul see oli, olin lihtsalt pahviks löödud sellest olukorrast, sellest laulu jõust.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Vahest ehk üks mõttekäik Ester Mägi “Viru lauliku mõtetest” – kel on anne antud, see peab ka seda kasutama. Arendama omi oskusi, et olla ise parem ja seeläbi ka maailma paremaks muuta.
Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb laulupeole?
Proovi ikka peast laulda, siis saad tunda ikka õiget laulu mõnu ja mõju!
Fotode autor: Aivar Pihelgas
