XII noorte tantsupeo 1.-2 klassi segarühmade liigijuht Agne Kurrikoff-Herman jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, meeskonnast ja mälestustest.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte tantsupeole?
See noortepidu kannab endas väega sõnapaari “mina jään “. Kahe aastaga on sündimas midagi uut ja suurt, mis kannab endas meie vanaisade põlvest põlve hoitud soovi, et jätkuks vaid neid, kellele anda edasi kanda ja hoida kõik see, mis on meile omane ja kallis. Lähen peole vastu ootuses ja lootuses, et lugu, mis sünnib muusikas, tantsijate jalgades, loodud tantsumustrites ja tunnetes, tekitaks vaatajas ja tegijas arusaama ja mõistmist, et see siin on meie, mis vajab hoidmist ja kaitsmist. Et igaühel meist on selles oma osa, et ma tean ja “mina jään “.
Kellest koosneb Sinu meeskond?
1.-2 klassi liigi meeskonnas on lisaks minule veel kolm väikeste tantsusõprade sõbralikku tantsuõpetajat. Minu paremaks käeks on tantsuõpetaja Karin Soosalu, kes lisaks tantsujuhi ametile peab ka koolijuhi ametit. Karin on olnud paljude pidude juures ja seega hea kogemusega nõuandja. Minu teiseks assistendiks on Kaire Ojavee, kes on Otepää kooli tantsuõpetaja. Kairel on alati pidudel lasterühmad kõikides liikides ja oma hea tantsuõpetaja silmaga ning täpsusega on ta nad puhast kulda tantsima õpetanud. Sellest oskusest on Kairel meie meeskonnas suur abi. Minu kolmandaks assistendiks peol on Mirjam Sirkas, kes on noor ja edasipüüdlik tantsujuht.
Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?
Kui ma vaatasin meie joonistusvõistlusele “Mina jään“ saabunud toredaid laste joonistusi, jäin ma pikemalt vaatama seda, kus pasteldes jalad seisavad kodusel maal ning juured nende all ulatuvad sügavale maapinda. See joonistus pani mulle sõnadesse tunde, mida tunnen. Minu juured on nii sügavasti siin, Eestimaal, et vahel võib sellest tundest suisa valus hakata. Hea on rännata, kuid parem sellest on teadmine, et vanaisa antud kullakera, mis mulle on antud hoida, toob mind alati tagasi tegema siia seda, mis on minu ülesandeks siin kodusel maal.
Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses tantsupeoga?
Minu jaoks on alati hingematvalt võimsa tunde tekitajad etenduse finaalid, kui lõppematu tantsijate vägi väljakule voolab, andmaks edasi seda, mis külmavärinaid tekitab. See kordub alati, kuid samas alati tundub see nii kordumatu. Siis on nii uhke teada, et ma olen eestlane.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
1.-2 klassi liigi repertuaaris on kaks eripalgelist tantsu. Üks neist on hoogne ja mustreid keerutav “On meie keskel suvi” ning teine mänguline “Titatots”. Soovin südamest, et samme lihvides ja liikumist täpseks seades, ei kaoks õpetajas oskus säilitada neis tantsudes nende tantsude iseloom ja sõnum. Et “titatots’i” sikud ja sokud, kes tantsivad ühest jalast ja puksivad sarvekesi teineteise poole ühel ja samal taktiosal, ei kaotaks igale lapsele iseloomulikku vigurit, mis seda tehes sisse tuleb! Meeletu mängulisus ja ilus puhas tants saagu selle repertuaari märksõnaks.
Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb tantsupeole?
Ole uhke selle üle, mida sa teed. See on nii ainulaadne olla üks killuke sellest osast meie rahva kultuurist. Mõtesta endale ja hoia südames sõnapaari “mina jään”.
Fotod: Kirill Gvozdev
