Paide Kultuurikeskuses toimunud XII noorte tantsupeo “Mina jään” esitlusseminaril avanes ligi 300 tantsuõpetajal võimalus osaleda rahvarõiva nõuandekojas. Rahvarõivatavasid tutvustas ning küsimustele vastas pikka aega rahvarõivaste uurimisega tegelenud Anu Randmaa.
“Selleks, et noortepeol oleks kõik parimal võimalikul tasemel, tuleb teha korralik ettevalmistus. Kui tantsu osas küsitakse nõu tantsujuhtidelt, siis rahvarõivaste osas tuleks küsida rahvarõivameistritelt,” selgitas Randmaa.
Enamasti on igas maakonnas olemas vähemalt paar inimest, kes oskavad rahvarõiva alal professionaalset nõu anda. “Küsida tasub ikka neilt, kes on hoidnud end kursis rahvarõiva valmistamise trendidega, sest kogu valdkonna uurimine ja püüd eheduse poole süveneb kiiresti,” lisas Randmaa. Kui ise õigeid inimesi ei tunne, siis tasub vaadata www.rahvaroivad.folkart.ee lehele , uurida Eesti Rahva Muuseumist ja maakonna muuseumitest ning sealtkaudu nendeni jõuda.
Tavapärane on see, et kõige varem aasta enne laulu- ja tantsupidusid hakkavad inimesed oma rahvarõivaid üle vaatama ja uuendama. Siis tekib ka küsimusi, mistõttu on just praegu mõistlik meelde tuletada mõned põhitõed. “Näiteks rahvarõivaste pikkused: tüdrukute seelikud on jäänud liiga lühikeseks ning poiste põlvpüksid ei tohiks jällegi liiga pikad olla”.
Pükse valmistades tasub lähtuda põhimõttest, et põlvpüksid oleks rohkem noormeestele ja sirged, karjapoisi püksid lasterühmadele. “Sirged püksid võivad olla erineva pikkusega – pahkluust sääremarja alguseni ilma, et pilt muutuks visuaalselt inetuks,” lisas Randmaa.
Tants seab tihti rahvarõivastele omad nõudmised. Kui on vaja teha muudatusi, et rõivad paremini seljas püsiks või vastu peaksid, siis võiks need olla silmale märkamatud. “Selleks, et näiteks vöö püsiks seeliku värvli peal õiges kohas, võib esimese ringi kinni õmmelda. Kui teised ringid ümber esimese keerata, siis ei paista see kuskilt välja,” tõi Randmaa ühe näite.
“Kottide puhul on aga põhimõte pisut teine. Hästi levinud on, et tehakse rahvarõiva triibustikuga kangast kotte. Samas ei teata seda, miks vanasti triibustikust kotte ei tehtud – materjal oli kallis, seelikud kanti lõpuni ära ja uut kangast tükkideks ei lõigatud,” rääkis Randmaa. Seelikute all võiks olla hoopis lahttaskud; seelikutel, pükstel ja kuubedel taskud; ning naistel ja tütarlastel vardakotid. “Nõnda saab telefoni või muu esmavajaliku endaga kaasa võtta. Kui aga on vajadus teha kott, siis see võiks olla võimalikult neutraalne ja linasest kangast. Eheda rahvarõiva juurde ei sobi stiliseeringud,” lisas ta.
MTÜ Rahvarõivas eesmärgiks on Eesti rahvarõivaste valmistamise ja kandmise traditsiooni säilitamine ja propageerimine ning rahvuslike käsitöötraditsioonide järjepidevuse säilitamine oma tegevuse kaudu. Ülevaate kogu rahvarõivaalasest tegevusest Eestis, infot ürituste, koolituste ja ka meistrite ja materjalide kohta leiab veebilehelt http://www.rahvaroivad.folkart.ee/et.
