I üldlaulupidu toimus 1869. aastal, alles pea sajand hiljem, 1962. aastal sai üldlaulupidu noorema venna – noorte laulupeo. Kui laulu- ja tantsupidude ajalugu kulges esialgu eraldi, siis I noortepeo korraldamise ajaks käisid kaks seltskonda niivõrd ühtset jalga, et ühisele peole kutsuti nii lauljad kui tantsijad.
1960-ndad on laulu- ja tantsupidude ajaloos huvitav aeg. 1963, aasta pärast I noortepidu, toimus esimene üldtantsupidu, mis peeti eraldiseisvana teistest sündmustest. Varem olid tantsupeod toimunud kas osana Eesti Mängudest või üldlaulupidudest. 1960. aastal peeti esimene üldlaulupidu tänase laulukaare all. Kaks aastat hiljem kogunesid noored lauljad seega peaaegu tuttuuele lauluväljakule.
Kuuekümnendate alguses toimusid esimesed noortepeod ka mujal Baltikumis. Kui heanaaberlikus võistluses on Eesti üldlaulupidude arvestuses esimene, sest lätlaste I laulupidu oli 1873. aastal, siis noortepeo traditsiooni osas jääme teiseks – Riias toimus I noorte laulu- ja tantsupidu aastal 1960. Leedukad platseeruvad mõlemal juhul auväärsele kolmandale kohale – nende laulupeotraditsioon sai alguse 1924. aastal, noortepeo oma 1964. aastal.
„Oh, kuldsed kuuekümnendad…“ õhatakse vahel noortepidude sünnikümnendile mõeldes. „Jaa, siis oli ju sula“ kiidavad teised. 1960-ndad tunduvad eelnevate aastatega võrreldes tõesti kenamad: lõppenud oli laialdane stalinistlik vägivallapoliitika, elatustase paranes ja veidi lõtvunud poliitiline surve tõi kaasa uue hinguse kultuurielus. I noortepeo juures oli sellest hoolimata paljutki, mis tundub tänastele noortele tantsu- ja laulupeolistele, kellest valdav enamus on sündinud iseseisvas Eestis, võõras.
Alustada võib kasvõi peo nimest – “Eesti NSV koolinoorte laulupidu ja pioneeride V vabariiklik kokkutulek”. Mõlema peo repertuaariski leidus laule-tantse, mis pulbitsesid nõukogulikule ideoloogiale sobivatest sõnumitest. Kuid loomulikult polnud terve pidu vaid ideoloogilist värvingut kandev. Tantsupeo kavas olid enamik tuntud eesti rahvatantsud nagu „Eideratas“, „Kükitamistants“ või „Kaera-Jaan“. Laulupeo üheks meeleolukamaks hetkeks oli Ellen Niidu sõnadele loodud Gustav Ernesaksa „Rongisõit“, mis läks Ernesaksa juhatusel kordamisele. Ülevaade peost jõudis ka väliseesti ajalehtedesse, kus seda seika kirjeldades mainiti, et Ernesaks kandis peaaegu rahvusvärve – nimelt sinise-valgekirjut mütsi. Kuldseks võib ju kuuekümnendaid pidada, sini-must-valgega olid lood keerulisemad.
Eesti koolinoorte laulu- ja tantsupidude traditsiooni algatajatest, Heino Kaljustest ja Alfred Raadikust, kirjutame eraldi pikemalt järgmistes uudiskirjades.
