Aasta kõige ilusam aeg on just nüüd kätte jõudnud – aeg, mil Koit ja Hämarik ei taha teineteisest sugugi lahti lasta. Täpselt aasta on jäänud Koidu ja Hämariku tantsupeoni. Palju on tehtud ja palju õhinat ja tööd veel ees.
Margus Toomla ja tema mõttekaaslaste ideedest kantud pidugi käib mingis mõttes ümber päikese, räägib aastaaegadest ja nende vaheldumisest.
“Mäletan Koidu ja Hämarikuga seoses augustikuud, kui päike loojus Muhumaa piirimail – see oli suvine öö ja päeva vahetamine. See hetk on nii lühike, aga oodata tuleb kaua. Ja ootus teeb ärevaks!” nendib XII noorte tantsupeo pealavastaja Margus Toomla.
Tõelise ootuse tõi tantsijatele kevad koos tantsujooniste ja proovidega, andis aimduse, mismoodi võiks välja näha järgmise suve suursündmus. “Meie pidu on pidevas kasvamises ja arenemises ning seda võiks võrrelda lapse suureks sirgumisega. Olime perioodis, kus tuli leida tõeline mina, mis suureks saamisel on ehk kõige keerukam, põnevam ja murrangulisem periood,” selgitab 5.-6. klasside segarühmade liigijuht Rauno Zubko. “Tajun lavastusmeeskonnas erakordselt tugevat sünergiat ja lähen uuele hooajale vastu väga positiivselt ja väga hea tundega. Ma usun 100% peo õnnestumisse ning seepärast saan minna nüüd tantsuõpetajate ja tantsijate ette neid innustama,” ütleb Zubko.
“Iga teekond on alati erinev, vaatamata sellele, et sihtkoht, kuhu jõuda soovime, on alati sama. See protsess on meeletult põnev ja arendav, avades meis uusi tahke ja sundides alati lõpuni minema,” tõdeb 1.-2. klasside segarühmade liigijuht Agne Kurrikoff-Herman. Seekordne teema on pööripäevad. Seda nii meie igapäeva eludes kui ka Koidu ja Hämariku kohtumistes meie isaisade muistendite kaudu. Aastaaegade vaheldumine ja lõputult pöörlev aastaring. See on olnud otsingute aeg ja see on olnud meeletult põnevam,” ütleb Agne Kurrikoff-Herman.
“Mul on hea meel, et sain sel kevadel osa nende noorte inimeste õhinast, teha ja proovida ning harjutada veel ja veel. Me võtsime kunstilise toimkonnaga järgmise aasta peo mitu korda üheskoos lahti. Arutasime ja otsisime parimaid lahendusi,” meenutab Margus Toomla. “Proovides sai lõputult koos noortega katsetatud ja arutatud, et mis töötab ja mis mitte,” lisab ta.
Rauno Zubkogi leiab, et selle aastaga on tantsupidu leidnud oma “mina” ja nüüd on jäänud veel pidu kaunistada ja armastada, et vaatajateni jõuaks tõeliselt lummav vaatemäng “Mina jään”.
Enne järgmist suve tuleb vahepeal veel sügis ja talv. Peo jaoks tähendab see huvitavat tööd ja väga paljude inimeste kaasamist. Kuigi peo skelett on Margus Toomla peas selgelt olemas, tuleb nüüd emotsioon viia kõikjale üle Eesti. Tantsupeo kunstilise toimkonna liikmed hakkavad lavastuse osi siduma tervikuks – kuidas panna kokku värve? Kuidas tantsijaid suurel platsil ühes rütmis hingama panna? Kuidas paistaks tants koos muusikaga kõige lummavam?
“Tantsijatel seisab ees väga töine aasta,” ütleb Margus Toomla.
Agne Kurrikoff-Herman tuletab aga meelde, et suvel tuleb ka puhata, laadida mõtteid ja lasta neid laagerduda. “Seda peame tegema ka meie kõik, et sügisel ühiselt asuda suure vankri ette, mis viib meid emotsiooni pakkuvasse lõpptulemusse uuel suvel tantsumurul,” ütleb ta.
“Liigijuhina olen tõeliselt elevil, sest uus hooaeg on minu jaoks peo loomise protsessis kõige toredam aeg. Aeg, kus ma töötan tantsijatega, kelle kanda see pidu jääb. Ma tean, mis tunne see on, kui aasta pärast saame Kalevi staadionil jooniste mapid kõrvale panna ja rahvariided seljas esimesi muusikaakorde oodata… ma seda tunnen ja Sinagi tead,” mõtleb Zubko.
