Tantsujuht Kadri Tiis pälvis septembris 2016. aasta Ullo Toomi nimelise rahvatantsustipendiumi oma sihikindla ja pikaajalise tegevuse eest tantsupeo traditsiooni ja rahvatantsuharrastuse edendamisel.
Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts koostöös mõttekojaga Praxis ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA-ga viivad läbi tantsupeo rolli ja tulevikusuundade mõtestamise uuringut. Kuivõrd uuringutulemused peaksid selguma alles aasta lõpuks, otsustasime tantsupeo traditsiooni ja selle mõju kohta uurida tema mõtteid tantsutoimetaja Kadri Tiisilt.
Kus me täna oma tantsupeo traditsiooniga asume ja kuhu teel oleme?
Isiklikult arvan, et tantsupeo traditsioonil läheb täna hästi. Selle tõestuseks on hetkel veel tõusutrendis olev peole soovivate tantsijate ja kollektiivide arv, väljamüüdud etendused ning õnnestunud tantsupeod.
Tantsupidu, tema formaat, korraldus, repertuaar, aga ka teda kandev ja tema poolt mõjutatav tantsupeoprotsess on pikka aega olnud midagi kindlat ja traditsioonilist. Samas on tantsupeo traditsioon elav ning muutub koos aja ja oludega. Iga peo jaoks luuakse oma sisu, ammutades ideid minevikust. Samas iga põlvkond rikastab seda omal viisil, andes sisu, mis kõnetaks inimesi kaasajas. Arvan, et võtmeküsimuseks praegu, aga ka tulevikus, jääb õige tasakaalu leidmine traditsioonide ja uuenduste vahel. Mait Agu on öelnud, et “kõige hullem, mis nende pidudega võib toimuda, on see, kui püüame teha staadionil muuseumi ja jäigalt püsida kinni traditsioonides. Peame iga pidu vaatlema tänases päevas.“
Milline on Sinu nägemus tantsupeo traditsiooni mõjust rahvatantsu liikumisele, aga ka laiemalt?
Mõju on kahtlemata vastastikune. Ühelt poolt toetub tantsupidude traditsioon rahvatantsuliikumisele, teiselt poolt saab aga rahvatantsuliikumine “toitu” tantsupidudest endist. Näiteks on traditsioonilistele pidudele lisandunud uuemad ettevõtmised, nagu Soome-Eesti tantsupidu, Meeste tantsupidu, Naiste tantsupidu, mitmed piirkondlikud peod nagu Kagu-Eesti tantsupidu või Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu.
Tantsupidude traditsiooni mõju rahvatantsuliikumisele ju eraldi hinnatud ei ole, kuid julgen pakkuda, et harrastajate arvu tõus pidude eel on üheks mõju peegelduseks kindlasti. Rahvatants on Eestis hinnatud ja harrastajate arv näitab jätkuvat tõusutrendi. Laulu- ja tantsupeod on populaarsemad kui kunagi varem. Statistika näitab kasvu rahvatantsu harrastajate arvus, mis oli 2015. aasta seisuga 22 052 inimest. 2008. aasta vastav näitaja oli 18 041 inimest. Tõusnud on ka kollektiivide (1430) ja juhendajate (655) arvud. Kui 2004. aastal kandideeris Tallinnast tantsupeole ainult kaks B-segarühmade kollektiivi, siis 2009. aastal juba 12 ning 2014. aastal 23 kollektiivi. Võrreldes kümne aastaga on olnud segarühmade kasv Tallinnas fenomenaalne. Samas ei saa kõik Eestimaa piirkonnad selliste näitajatega uhkustada. Erinevatel põhjustel nagu koolide sulgemised, valdade liitmised, töökohtade kadumine, on paljudes piirkondades väga keerukas saada kokku kaheksat segapaari või 12 neidu. Seega peame hoolega mõtlema, kuidas rahvatantsuliikumist hoida ja arendada, et ka tantsupidude traditsioon kestaks.
Omaette mõju on ka sellel, et viimase kümne aasta jooksul on tulnud pidudele pealkirjad või tunnussõnad, mida igaüks saab ise lahti mõtestada, näiteks Lävel, Ilmapuu, Üheshingamine, Puudutus. Laulu- ja tantsupeod on muutunud meediumiks, mis toovad rahvale ja ühiskonnale olulisi sõnumeid lähemale ning toetavad nii rahvuslike põhiväärtuste kui ka identiteedi püsimist.
Millised on Sinu ettepanekud tantsupeo toimemudeli edasiarendamiseks?
Tantsupidu toimub tänu paljude osapoolte pikaajalisele pühendumisele ja süvenemisele, ühisele pingutusele. Tantsupeo toimemudel on aastakümnetega väljakujunenud ning ühe peo ettevalmistuseks kulub tõesti pikk aeg – kaks ja pool aastat. Seetõttu on väga oluline, et kõik tegevused oleks korrastatud ja täpselt ajateljele kantud, sest sellest sõltub peo õnnestumine.
Laias laastus jaguneb tegevus kolme etappi. Esimene aasta on peo idee ja loomingu etapp, mis annab rahvatantsuliikumisele uut repertuaari ja õppematerjali. Teisel aastal toimub õppeprotsess – valitud repertuaari õpetamine ja õppimine, kollektiivijuhtide koolitamine. Kolmandal, peo aastal, toimuvad maakondlikud eelproovid, samuti väga olulised korralduslikud tegevused peo lõppteostuseks. Kahe ja poole aastane ettevalmistustöö koondub lõpuks tantsuväljakule, kus toimub korraldusliku ja kunstilise teose kokkumäng – tantsupeo etendus.
Vaatamata pikale ettevalmistusajale on praegune periood loomingu loomisest õppematerjali ilmumiseni väga pingeline. Uute tantsude konkurss ei pruugi alati oodatud tulemusi anda ja siis on vaja teha veel sihttellimusi koreograafidelt. Olen mõelnud, et kui peo ettevalmistusega alustada sügisel ehk tantsuhooaja alguses, siis oleks uue loominguga võimalik jõuda valmis järgmise aasta sügiseks.
Pidude kontekstis tuleb võtta aega ka analüüsiks ja tagasisideks, pidude arengu mõtestamiseks ja teadlikuks suunamiseks. Viimase kümnendi tegevused peo protsessis on toonud äratundmise, et protsessi ja tema osaliste kohta on vaja rohkem teadmist, faktilist tuge emotsionaalse kaaluga argumentidele.
Tantsupeo ettevalmistamine on aktiivne protsess, milles me kõik tantsujuhid, tantsijad, omavalitsused, rahvatantsu valdkonna eestseisjad, pidude korraldajad, haridussüsteem, aktiivselt osaleme ning mille tuleviku osas ühiselt vastutust kanname. Seetõttu tundub mulle, et vajame ka laiapõhjalisemat koostööd, täpsemaid osapoolte rollide kirjeldusi ning pikemaajalisi süsteemsemaid tegevusi nagu näiteks koostöö kõrgkoolidega tantsuõpetajate koolitamiseks, et tantsupidude traditsioon kestaks.
