XII noorte laulupeo “Mina jään” peadirigendi Heli Jürgensoni sõnul said koolinoorte laulupeod alguse 55 aastat tagasi Heino Kaljuste eestvedamisel. Nüüdseks on noortepeod kasvanud laulupeoliikumise lahutamatuks osaks ning andnud sellele tänased võimsad tiivad.
Jürgensoni veendumus on, et meie ühine vastutus on, et kõik see, mis täna on meie hoida, saaks uuele vabana sündinute põlvkonnale edasi antud – tugev side oma juurte, oma kodu ja oma lähedaste inimestega, oma maaga. Need on need väärtused, mis meid põlvest põlve on edasi kandnud ja meid rahvaks ühendanud.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?
Noortepeo kunstilise juhina on mul sel korral eriline roll ning soov, et laulupeost saaks ilus muusikaline kontsert, mis jääks meelde nii lauljatele kui kogu publikule. Loodan väga, et ka peo sõnum “mina jään” kannaks oma eesmärki ja sellest saaks tervik nagu me seda kaks ja pool aastat ette oleme valmistanud.
Isiklikus plaanis on eriline iga pidu, kus on au dirigendina mõnda laulu juhatada. Sel korral on minu juhatada valik Veljo Tormise tsüklist “Nostalgia” ning Rein Rannapi ja Lydia Koidula “Eesti muld ja eesti süda”. Ootan mõlemast loost emotsionaalselt väga palju ja loodan, et need õnnestuks.
Milline on sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?
Mul meenuvad sellega seoses neli-viis erinevat momenti. Mäletan eredalt oma esimest pidu lapsena lastekooris. See oli 1980. aasta, mil maalt rongiga laulupeole tulin. Mäletan laule, mida laulsime ja banaani maitset, mida elus esimest korda süüa sain. Mäletan ka koorivormi ja taskuraha suurust ning veel palju väikeseid detaile kuni laulusõnadeni välja.
Samamoodi mäletan oma esimest pidu kollektiivijuhina. See oli 1994. aastal, mil sain ühtlasi laulupeol laulda Urmas Sisaski “Eesti Missa” soolot. See oli täiesti erakordne kogemus.
Selgelt mäletan ka oma esimest pidu, kui olin dirigendipuldis. Sellest 2002. aasta laulupeost jääb kõige eredamalt meelde tunne, mida kogesid kahe lauluga dirigendipulti tõusta. Meenuvad pabin, ootusärevus ja õnnestumisrõõm üheskoos.
Sootuks teistlaadi kogemuse sain 2011. aasta noortepeol. Ma ei olnud korraldajana selle peoga seotud. Kuivõrd mul sündis just kolmas laps, siis olin esimest korda publiku hulgas. Jälgisin laulupidu Lasnamäe nõlval istudes kuulajana. Sain meeldejäävad elamuse sellest, kuidas terve Lasnamäe nõlv laulis Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Kusjuures see ei kõlanud üldse mitte halvemini kui laulukaare all.
Milline tähendus on sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?
Kogu oma muusikalise karjääri olen palju reisinud ja seejuures ka alati koduigatsust tundnud. Olen maailmas ringi käies aru saanud, kus on minu koht. Minu side Eestiga on väga tihe, ei saa ma läbi metsade ja mereta. Jään seda kohta alati hinges tundma sõnapaariga “mina jään”. Aga see sõnapaar puudutab ka minu tööd ja eriala – ma ei kujutaks ette, et ma kuskil mujal töötaks ja muusikuna leiba teeniksin. See, et ma olen Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis 25 aastat noori dirigente õpetanud ja Eestis koore juhatanud, see kõik on lubadus “mina jään”.
Usun, et XII noortepeo sõnum ei pane mõtlema ainult neid, kes peol laulavad, vaid kõnetab ka neid, kes seda sõnumit kuulevad. Lisaks lauludele tahame ka kontserti vaheosadega panna inimesi kaasa mõtlema. Sestap kõlavad peo ajal lauluväljakul ka noorte endi liigutavad mõtted Eestist.
Laulupeo heaks õnnestumiseks on lisaks laulmise rõõmule, harjutamisele ja järjepidevale tööle hädavajalik võtta aega, et lastele-noortele edasi anda kõik need olulised väärtused ja salasõnumid, mida laulupidu endas ajast-aega kandnud on. Iga selline jagatud hetk kujundab meie noorte väärtushinnanguid, sest peagi hakkavad just nemad suunama Eesti riigi ja rahva saatust. “Elu on lootus ja loomine,” ütleb Doris Kareva Kadri Voorandi muusika kaudu.
Millist sõnumit kannab endas noortepeo repertuaar?
Oleme repertuaari valikul ja kava koostamisel lähtunud Rasmus Puuri ja Veiko Tubina ideekavandist “Noored juured”. Olen väga selle ideekavandi usku ja leian, et see on üks aegade tugevamaid. Noortepeol peab olema julge ja teadlik sõnum. Ideekavand kannab mõtet, et noored on valmis võtma vastutust, me tahame rõhutada eestlaseks olemist ja siia jäämist. Meie juured on siin. Usun, et see on just praeguses ajahetkes oluline sõnum, mis sunnib mõtlema iseendale, oma olemisele ja Eesti ilusale elule. Ja selle laulupeo repertuaar ongi alguse saanud nendest samadest väärtustest – juured, kodu, inimesed ja nende aeg sellel maal.
Repertuaariga seoses teeb südame eriti soojaks see, millise innuga noored seda proovides laulnud on. Silma paistab uudislooming, mis on noored endaga lõpuni kaasa tõmmanud. Nii Kadri Voorandi, Riho Esko Maimetsa, Mari Jürjensi, Rasmus Puuri kui ka kõikide teiste muusikute uudisloomingu kaasalaulmise soov on sedavõrd suur, et need lood kannavad kindlasti ka laulupeol kordamisele minemise energiat. Teisalt on mul peadirigendina ka hea meel selle üle, et laulupidude klassika, näiteks Gustav Ernesaksa ja Mihkel Lüdigi kui ka Veljo Tormise ja Ester Mägi näol, ei ole jäänud noortele kaugeks.
Mis muudab XII noorte laulupeo eriliseks?
Sel peol teevad oma dirigendidebüüdi 17 noort dirigenti. Olen püüdnud läbi kogu ettevalmistusperioodi olla neile mentoriks, eeskujuks ja toetajaks. Minu sõnum neile on alati olnud, et nad usaldaksid iseennast, oma väge ja annet, mis on neile antud. Eriline on ka see, et need noored dirigendid, kes pulti astuvad, on saanud kaasa erakordse pagasi, mis puudutab laulupeo ettevalmistust, nende protsesside kõrvalt nägemist ja kaasa tegemist. Ma väga loodan, et nende dirigentide töö alles nüüd algab. Et sellest põlvkonnast saaks ühtne meeskond, kes meie koorilaulumaastikul palju ära suudab teha ja siia oma jälje jätab. Loodan, et nad tajuvad ka ise, et tõrvik on neile nüüd üle antud. Loodan, et nad jäävad Eestisse oma tööd tegema, oskavad ka teisi juhendada ja kaasa tõmmata.
