28. veebruaril tähistame kalendri järgi Eestis vastlapäeva. Eesti Rahva Muuseumi metoodik Virve Tuubel teeb sel puhul ülevaate vanarahva vastlakommetest ning mängudest, mida sel päeval lumepuudusest hoolimata mängida saab. See on hea võimalus kogeda, kuidas meie juured on tekkinud ning mõelda sellele, et vastlapäev on midagi rohkemat kui vaid hernesupp, vastlakuklid või liulaskmine.
Vastlapäevast rahvakalendris
Meie esivanemad, kes elasid taludes, arvestasid aega looduse järgi. Looduse rütmist sõltusid nende aastaringsed tööd ja tegemised. Aasta oli jaotatud kaheks, suviseks ja talviseks poolaastaks. Suvisel poolaastal valmistuti talviseks eluks, kasvatati süüa ja varuti käsitöömaterjali. Talvel tehti valdavalt käsitööd. Rahvakalendri tähtpäevade kombed on seotud just oluliste talutööde või pereliikmete elu edendamise soovidega.
Aega arvestati lugunädalaid lugedes ehk mitu nädalat on ühest tähtpäevast teiseni. Loeti nii: jõulust kuus küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu. Lisaks kindla kuupäevaga pühadele, olid mõned liikuvad pühad. Kevadised liikuvad pühad on vastlapäev, lihavõtted ja nelipühad.
Vastlapäev, ka lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev, on kristlikus kirikukalendris ja meie rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest (fastlag) sõnast, mis tähistab paastu. Vastlapäev satub erinevatele veebruari- või märtsikuu päevadele, ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini, kuid on kindlal nädalapäeval, teisipäeval. Enamasti on see ka noore kuu aeg.
Vastlapäeva tegevused
Vastlapäeva kombestikku kuulus kindlasti liulaskmine ning pikk liug ennustas järgnevaks suveks head linakasvu. Usuti, et mida pikem liug, seda pikemaks kasvab põllul lina. Linataime kiududest sai linakangast kududa, millest rõivaid, samuti voodilinu, padjapüüre ja käterätte valmistati.
Praegusel ajal öeldakse, et mida pikem vastlaliug, seda parem õnn, aga vanasti hüüti kelgu või reega mäest alla lastes:
Linaliugu, pikka kiudu!
Linad liulaskajale!
Takud toas istujale!
Vastlasõitu on tehtud ka hobusega. Hobusele pandi kuljused kaela, sõideti mööda külavaheteid ja käidi teistes peredes külas. Kus võimalik, seati jää peale karussell või uisutati. Kui vastlapäeval juhtus olema sulailm, ehitati lumekindlust, mängiti lumesõda, meisterdati lumememme ja mängiti jõu- või osavusmänge.
Tubaste töödega nii tähtsal päeval ei tegeldud. Selle perioodi üks olulisi naiste töid, ketramine, oli lausa keelatud. Öeldi, kui kedratakse, hakkab sigadel pea ringi käima või jäävad neil jalad kõveraks või juhtub majapidamises mingi äpardus. Õmmelda ei võinud, sest arvati, et siis poevad sead suvel läbi aia nagu nõel läbi riide. Paelu ja nööri võis punuda.
Lastele oli oluline, et oa-, või hernesupi sees keedeti seajalgu ja pärast sööki asuti seajalakoodist vurri meisterdama. Abiks oli isa või vanaisa.
Vastlavurri sõnad:
Uiu-tuiu, hunte palju,
toa taga tonte palju,
laias saalis laisku palju,
vaesel lapsel vaeva palju.
Kõik seajalakondid korjati söögiaja lõpul kokku ja anti sigadele ette kas kohe või kevadel kui sead välja lasti. Sellega taotleti seakasvule õnnistust. Kontide abil ka ennustati. Tüdrukud panid puhtaksnäritud kondid põrandale hunnikusse. Koeral lasti siis sealt valida. Kelle kondi koer esimesena suhu võttis, siis see tüdruk pidi saama kõige enne mehele.
Vastlapäeval peab kindlasti juukseid kammima ja lõikama, et juuksed kasvaksid pikaks ja tihedaks. Kes pärast juukselõikamist õue läks ja seal harakat nägi, sel pidid pikad juuksed kasvama nagu haraka saba.
Söömisest vastlapäeval
Eestis oli veel 20. sajandi algul toitumine aastaajaga seotud. Sealiha söödi ainult talvel. Siga tapeti mardipäevaks või jõuludeks ja jagati talve peale. Vastlapäevaks olid ainult jalad järel ja seetõttu neid söödigi. Peale vastlapäeva sealiha ei söödud, sellest ka nimetus “lihaheide”. Vastlapäev kuulub niisuguste tähtpäevade hulka, mil on kindlad toidud. Kuna paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu.
Vastlapäeva autoit oli seajala söömine, et sead suvel kosuks. Tehti tavaliselt oa- või hernesuppi seajalgadega. Supi keetmisel tuli olla hoolas, sest kui oasupp juhtus üle keema, pidi sõnnikulaotamise ajal vihma sadama.
Vastlapäeval küpsetati veel leiba, vastlapätsikuid ja kakku, pannkooke või keedeti paksu tanguputru seajalgadega.
Soovitati sel päeval rohkelt süüa, aga mitte kartulit, et ära hoida halba kartulisaaki. Külvimees pidi vastlapäeval üheksa korda sööma, siis andis põld ka üheksakordse saagi.
Ilmaennustamine vastlapäeval
Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati head vilja- ja marjasaaki, aga rohkesti ka putukaid. On vastlapäeval sula, tuleb lühike kevad. Usuti, et vastlapäevast hakkab talve teine silm vett jooksma. Kui vastlapäeval on külm, tuleb külm kevad, kui soe siis soe kevad. Jääpurikad räästas ennustavad head linakasvu.
Mängud vastlapäeval
Seale saba taha panemine
Vaja läheb papist sabata sea kuju, sabad (sabade hulk sõltub mängijate arvust) lõigatakse eraldi paberist. Mängijal seotakse silmad kinni ja talle antakse paberist seasaba, mille taha on kinnitatud tahvlinäts. Mängija peab seale saba taha saama. Võidab saba õigele kohale kõige lähemale pannud võistleja.
Kadaajamine
Õlgedest ja kaltsudest keeratakse kokku pallitaoline „kada“. Kada aetakse keppidega lükates oma talupiiridest välja ehk mujale. See tähendas, et kõik paha saadetakse niimoodi pere juurest ära.
Sigade põlluleajamine
Suvel peeti sigu vabalt väljas, aga et nad üheskoos püsiksid ega laiali jookseks, mängiti vastlapäeval järgmist mängu. Lõigati ümmargusest puuhalust jupid (sead), tõugati need uksest välja ning lapsed hakkasid neid keppidega ees lükates kaugemale ajama. „Sead“ ei tahtnud sõna kuulda ega õiges suunas minna. Võitis see, kes sai oma sea kõige enne põllule ajada.
Otsimise mäng
Mingi pulgake visatakse üle puuriida, sauna- või kuurikatuse. Seni kui „otsija“ seda sealt toomas käib, jooksevad teised mängijad peitu. Kauaks peitu jääda ei või, sest külm tuleks kallale. Kui otsija loeb näiteks kümneni, peavad kõik otsekohe peidust välja tulema. Kelle ta kätte saab, jääb uueks otsijaks.
Teksti kirjutamisel kasutatud: Mall Hiiemäe „Rahvakalender“ (2016, käsikiri, asukoht Eesti Rahva Muuseum)
Fotode autor Sirje Madisson, ERM. Fotod on tehtud muuseumi vastlapäevadel Raadil.
