Eesti laulu- ja tantsupidude järgi otsustades on eestlased rahvarõivausku. Tuhandete lauljate, tantsijate, kuulajate ja vaatajate rahvarõivakomplektid võtavad silme eest suisa kirjuks. Vaatepilt kõigis värvides on nii rikkalik, et saab vaid tõdeda: Eesti on rahvarõivamaa!
Siiski on see ainult pool pilti ja seda tahab Eesti Rahva Muuseum tõestada oma 22. juunil avatava näitusega “Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal”. Kõigi aegade suurimal rahvarõivanäitusel on välja pandud 150 rõivakomplekti kõigist Eesti kihelkondadest ja ka asjatundja leiab sealt seninägematuid üllatusi. Sugugi mitte kõik enam kui sajand tagasi muuseumisse kogutust ei ole seni näituste ega raamatute kaudu publiku silmade ette jõudnud ja oma uues majas on ERMil võimalik see vana viga parandada.
Mida pole nähtud, seda pole ka kasutatud ja juurde loodud. On olnud aegu, mil riiklik poliitika on kihelkondi ja nende rõivaid ebaõiglaselt kohelnud, ühtesid tulenevalt värvist ja mustrist, moest ja ideoloogiast soosides ja teisi alla surudes. Aga on olnud ka paremaid aegu, mil rahvarõivaid soovinud inimesed, laulu- ja tantsurühmad on saanud õpetust ja nõu muuseumi asjatundjatelt. Mõne kihelkonna kaunite rõivaste üldpildist puudumise põhjuseks on aga hoopis ääremaastumine, sest kus pole elu, pole ka ühistegevust ja vajadust rahvarõiva abil oma identiteeti välja näidata.
ERMi uus suurnäitus ei lõpeta täielikult ebaõiglust rahvarõivailmas. Väljapaneku 150st komplektist vaid kaksteist on meesterõivad ja kogu muu ilu on naiste päralt. Selleks on mitu ajaloolist põhjust. Kui ERM rahvarõivaid oma kollektsiooni koguma hakkas, oli terveid ja korralikke meesterõivaid juba väga vähe saada, sest mehed liikusid maal naistest laiemalt ringi ning läksid varem (juba 19. sajandi keskel) üle linnariide kandmisele. Samuti ei pööranud vanavara korjajad meesterõivastele naiste omadega võrdväärset tähelepanu, kuna need polnud nii värvikirevad, ilusad, detaili- ja käsitöörohked. Ja lõpuks: mehed kandsid oma rõivad räbalateks, ei mõistnud neid hoida ega paigata.
Näituse rõivakomplektid pärinevad 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni, mil kaugematel ääremaadel vanast rõivastumistavast veel kinni peeti. Nii saab näitusel jälgida rõivakultuuri evolutsiooni nii tegumoes kui ka värvivalikus läbi 19. sajandi. Kuid rahvarõivaste elu ei lõppenud talupojaseisuse ja –kultuuri lõpuga. Läbi 20. sajandi arenes rahvarõivaste tegemine ja kasutamine edasi sõltumata sellest, kustpoolt puhus poliitiline tuul. Uusi leide on lisandunud ka uue vabaduse ajajärgul. Kõigi Eesti 106 kihelkonna suvist ja talvist tervikpilti ei näe esialgu veel kuskil mujal kui Eesti Rahva Muuseumis.
Eesti Rahva Muuseumi näituste selgroo moodustavad eesti argikultuuri ajaloo püsinäitus “Kohtumised” ja soome-ugri rahvaste kultuuriloo püsinäitus “Uurali kaja”. Kokku on näituseala jalgpalliväljaku suurune ja soovitame selle külastamiseks varuda vähemasti pool päeva. Et nälg ja janu ei pääseks üllatama, selle eest hoolitsevad meie rahvusliku hõnguga kohvik ja restoran.
