Eesti lipp on oma sünnist saadik olnud laulupidudega lahutamatult seotud. Esimese sinimustvalge lipu 133. sünnipäev 4. juunil pakub seni ainulaadset võimalust Eesti Rahva Muuseumis rahvusvärvide ajalooga ning meie tähtsaima rahvusliku reliikviaga vahetult tutvust uuendada. Esmakordselt oma pika ja seiklusrohke elu jooksul saab lipp ise sünnipäevapeol täies hiilguses kohal olla.
1881. aastal kitsas üliõpilaste ringis välja valitud, 1884. aasta varakevadel füüsilise vormi saanud ning 4. juunil Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks Otepääl pühitsetud rahvusvärvid jõudsid laulupeole esmakordselt aastal 1894 Tartus. Ametlikult tähistas eesti rahvas siis laulupeoga Liivimaal talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aastapäeva. Keiser Aleksander III valitsemisaja venestamissurve oli saavutanud oma tipu, kuid just see asjaolu oli andnud selge kuju ja organisatsiooni ka eesti rahvuslikule mõttele.
Laulupeo korraldava toimkonna esimehe Henrik Koppeli ja kirjatoimetaja Jaan Tõnissoni algatusel on laulupeol korra pidamiseks kutsutud Eesti Üliõpilaste Seltsi tudengid, kellest selleks ajaks on saanud üle maa põhilised rahvusvärvide propageerijad. Samuti otsustatakse laulupeo plats sinimustvalgete lintide ja samades värvides vapikilpidega, mille mustal väljal ilutseb aastaarv 1894.
Selleks ajaks on rahvusvärvid levinud juba ka laulukooride sümboolikas. Nii on kindlasti teada, et sinimustvalgete lippude all on laulupeost osa võtnud Suure-Jaani laulukoor „Ilmatar“ Joosep Kapi ja Tartu Maarja koguduse laulukoor Juhan Kurriku juhtimisel.
Kaks aastat hiljem, 1896. aastal Tallinnas toimunud VI üldlaulupeol on ametivõim veelgi valvsam ning sinimustvalge sümboolika kasutamine on korraldajatele rangelt keelatud, sest neid võidavat tõlgendata rahvuslikus mõttes ja tähenduses. Keeld kehtib nii laulupeo väljaku kui ka rongkäigu kohta, sest ametivõimude arvates on rahvuslike, s.t lubamatute tundepuhangute allikaks just rahvusvärvide kolmik. Sellele vaatamata on võimalik rahvusvärve laulupeol kasutada varem kinnitatud lippudel ja seda kasutavad teadaolevalt Haapsalu Eesti „Kungla“ Karskuse seltsi laulukoor, Tartumaa Kivijärve laulukoor ja Võrumaa Rõuge laulukoor. „Kungla“ lipu kohta on Jakob Hurt öelnud, et “niisugused peaksid kõik eesti lipud olema”. Mõnede kinnitamata allikate kohaselt on sinimustvalge motiiviga lippe olnud 1896. aasta laulupeol rohkemgi.
Ka 1910. aasta üldlaulupeol kehtib rahvusvärvide kasutamise range keeld, kuid seegi ei suuda takistada sinimustvalge ja laulupidude lahutamatut ühendust. Enne I maailmasõda ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist on rahvusvärvid kasutusel paljudel väiksematel, maakondlikel ja kohalikel laulupidudel. Samuti on teada, et rahvusvärvid olid uljalt kasutusel nii 1912. aasta asunduste laulupeol Narvas ning 1914. aasta laulupidudel Suhhumis ja Krimmis.
1940. aastal peidetud ja 1991. aasta lõpul pärast iseseisvuse taastamist oma peidupaigast taas välja võetud Eesti esimene sinimustvalge lipp anti EÜSi poolt Eesti Rahva Muuseumisse alalisele hoiule juba 1934. aastal lipu 50. sünnipäeva puhul. Sinnasamasse, ERMi jõudis lipp ka pärast konserveerimist ja korrastamist 1992. aastal. Kuid alles pärast ERMi uue hoone avamist eelmise aasta oktoobris tekkis võimalus ja kohustus ajaloolist reliikviat alaliselt eksponeerida. Seega on lipu 133. sünnipäev ühtlasi esimene, millel sünnipäevalaps aktiivselt osaleb.
Eesti lipu päeva programmiga Eesti Rahva Muuseumis saab lähemalt tutvuda siin. Muuseum ootab sel päeval kõiki sünnipäevapeole, mis on ühtlasi heaks võimaluseks vahetu kogemuse toel end saabuvale laulupeole sobivasse rahvuslikku kõrgvormi viimiseks.
