XII noorte laulupeo poistekooride liigijuht Indrek Vijard jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, oma meeskonnast, varasematest laulupeoga seotud mälestustest ning annab ka omapoolse soovituse noortele, kes suvel laulukaare all kokku saavad.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?
Olen laulupidude protsessis juba pikalt osalenud, aga jätkuvalt lähen suvele vastu suure ootusärevusega. Praeguse noortepeo ettevalmistuses on see ootusärevus põhjendatud paljude noorte dirigentide ja heliloojate kaasamisega, kelle jaoks on uues rollis olemine esmakordne kokkupuude laulu- ja tantsupeoga. Seda suurem peab olema meie vastutus ja tugi, kes me seisame nende noorte kõrval . Oluline on, et kõik mõistaksid ühtviisi peo sisulist tähendust, vastutust, aga ka seda, et ei vaadataks kogu protsessi ainult oma tegevuse keskselt. Paljud noortest on aktiivsed koorijuhid ja heliloojad ning puutuvad igapäevaselt kokku sellega, mis neid ümbritseb – heade kooride ja väga professionaalselt kirjutatud muusikaga. Pilt üle Eesti on aga palju mitmetahulisem ja laia mõistmist vajav. Tõsine väljakutse meile kõigile, aga usun, et saame hakkama.
Kellest koosneb Sinu meeskond?
Poisteliigi meeskonnas on dirigendid, kes nimetatud liigist on ka välja kasvanud. Vastupidiselt mitmetele teistele liikidele meil väga noori dirigente ei ole, välja arvatud Maret Alango, kes teeb laulupeol oma debüüdi. Aga ka Maret on seotud Vanalinna Hariduskolleegiumi õppesüsteemiga ja juhatanud Püha Miikaeli Poistekoori. Täna on ta Rahvusooper Estonia poistekoori koormeister, seega kogemust, vilumust, tahtmist ja energiat, ehk kõike seda, mida ühel poistekoori dirigendil olema peab, on tal piisavalt. Teised kaasteelised pikemat tutvustamist ei vaja – Hirvo Surva, Lydia Rahula, Kuldar Schüts – kõik me oleme poistekooride kesksed dirigendid olnud läbi elu.
Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?
See on tugev kujund. Selleni jõudmine näib olevat loogiline asjade käik, kuna meid ümbritseb pidev diskussioon rände teemal. See juhtmõte on sõnum tänasele noorte põlvkonnale ja kinnitab jätkuvat vajadust siinset kultuuri- ja haridusmaastikku künda, et me ka saja aasta pärast eesti keeles kõneleks.
Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?
Minu mälestustes on oma väärtusliku koha leidnud 1993. aasta VII noorte laulupidu, mille kunstiliseks juhiks oli Rene Eespere. See oli umbes aasta pärast Muusikaakadeemia lõpetamist, kui Rene Eespere helistas ja küsis, kas oleks huvi tulla laulupeole juhatama. Selline kõne jääb meelde ja sealt sai alguse minu praeguseks ligemale 25 aastat kestnud teekond. Igal järgmisel korral olen üha uuesti tajunud, kuidas vastutus ja tegevuse sisu on sedavõrd suured, et selle nimel tasub tööd teha, ennast ja oma koore harida ning see ongi kokku see kõige meeldejäävam mälestus.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Igas liigis on igal laulul ja tekstil oma mõte. Noortepeo kontekstis keskendume noorte mõttemaailma väljakujundamisele. Poiste ja noorte meeste puhul tahaks rõhutada repertuaaris kontrastide tasakaalu, mida me igal korral otsime. Et oleks aukohal aated, isamaa, aga samas mitte unustatud seda, et meheks sirgumist saadab ka huumorimeel ja väike ulakus.
Kesksena jääb poistekooride repertuaarist kõlama Andres Lemba ja Anli Eha kirjutatud “Minu juurte lugu”, mis oma lühikese ja lihtsa sõnumiga võtab kokku kogu laulupeo mõtte. Kus on meie juured ja millest hiljem nendele tugev puu sirgub? See on poistele ja noormeestele hea lugu aga a`cappella laulduna ka tõsine vokaalne väljakutse.
Eestis ringi sõites ja repertuaarile tagasisidet küsides olen kuulnud, et hinnatakse just seda, kui repertuaar on eelkõige jõukohane, mitmekesine, vokaalselt hariv, aga ka poisilik ja kaasakiskuv.
Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb laulupeole?
Olles 21 aastat töötanud Nõmme Muusikakooli koolipapana, on minu soovitus noorele, kes tuleb laulupeole see, et laulusoov tuleks endas ise üles otsida, mitte lasta seda teistel teha või veel vähem nõuda. Leida üles see tahtmine nii, nagu tuli mulle alles hiljuti üks kõne kooli telefonile, kus helistas üheksa aastane väike poiss ja ütles: “Minu nimi on Toomas ja ma väga tahan tulla Nõmme Muusikakooli õppima”. See on see tänane soovitus noortele – kui nad laulu- ja tantsupisikut ise armastavad, siis on kõik korras. Ülejäänu tuleb juba ise.
Fotod: Aivar Pihelgas
