XII noorte laulupeo puhkpilliorkestrite liigijuht Hando Põldmäe jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, oma meeskonnast, varasematest laulupeoga seotud mälestustest ning annab ka omapoolse soovituse noortele, kes suvel laulukaare all kokku saavad.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?
Olles liigijuhina mingi lõigu eest vastutav, ei saa ootused kunagi väikesed olla. Minu suurim soov on, et igaüks leiaks laulupeolt midagi, mis selle just tema jaoks meeldejäävaks muudab. Näiteks mõne loo, emotsiooni või juhtumise, mis pika ettevalmistuse tulemusel meelde jääks ja annaks isikliku puudutuse ja mälestuse.
Kellest koosneb Sinu meeskond?
Puhkpilliorkestri liigis on lisaks minule veel helilooja, dirigent ja arranžeerija Ott Kask, kes on puhkpilliorkestri maastikul olnud tegev juba mõnda aega. Pean temast kui muusikust ja inimesest väga lugu, sestap on mul tõeliselt hea meel, et ta on laulupeol dirigendina puldis.
Lisaks on meie liigis veel Hollandi päritolu suurepärane muusik ja organisaator Bert Langeler. Tore, et meie Eesti asja ajavad aktiivselt ka inimesed, kelle päris juured ei olegi siin. See on hea märk meie laulupidudest kui ka ühiskonnast laiemalt – oleme avatud vastu võtma seda, mida head meile väljastpoolt oma kultuurijuuri pakutakse.
Noorema põlvkonna tegijana on meie liigis Sirly Illak-Oluvere, kes on esile tõusnud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli Puhkpilliorkestri, Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri ja ka Eesti Noorte Puhkpilliorkestri dirigendina. Ta on väga aktiivne ning võimekas muusik, kes oskab alati enda ümber kaasata motiveeritud inimesi.
Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?
“Mina jään” ei tohi kindlasti kõlada klammerdumisena. Noortepeo märksõnal on oluline roll, kuna see annab noortele teada, mis on tegelikud väärtused. Minu jaoks sai “mina jään” sisu selgeks, kui olin õpingutega seonduvalt pikemalt Eestist ära. Siis kogesin, et mina jään siia, see on minu koht. Ma võin käia siit ära, aga kuskil mujal ei teki selliseid kultuurilisi seoseid ja allhoovusi nagu Eestis.
Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?
Eesootav XII noorte laulupidu on minu jaoks kunstilises toimkonnas juba neljas laulupidu korraldada. Erinevatel kordadel olen muusikuna orkestris ka ise kaasa mänginud. Kõige enam on meelde jäänud aga ikka esimene laulupidu – XIX üldlaulupidu 1980. aastal – kus osalesin pealtvaatajana. Meenub suur rahvahulk ja eriline tsunftitunne, mis on alati laulupidusid saatnud. See on koht, kus aetakse meie oma asja. Nüüd hiljem olen mõelnud, kui huvitav see on, et juba üheksa aastasena tekkis taju, et laulupeoga kaasneb midagi erilist. Mis see täpselt oli, sellest ma ilmselt toona veel aru ei saanud.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Repertuaari koostasime põhimõttel, et sinna saaks palju nooruslikku energiat ja näib, et see on ka õnnestunud. Näiteks on kavas Eduard Tubina “Maksamereliste tants” balletist “Kratt”, mis on kirjutatud enne II maailmasõda Tartus. Eduard Tubin oli umbes 35 aastane, kui ta selle kirjutamist alustas, mistõttu on seal ka omajagu nooruslikku energiat ja rahvuslikku alatooni.
Järgmine peatuspunkt repertuaaris on Priit Raiki “Tormakas algus”, mis on samuti kirjutatud autori 30-ndates eluaastates. Priit Raik on üks Eesti viljakamaid puhkpilliorkestritele kirjutanud heliloojaid, “Tormakas algus” on tema loomingus üks noorusliku sädeme peegeldusi. Kuna eesootav laulupidu on mitmete mängijate jaoks esimene kord orkestris kaasa mängida, siis ongi hea, kui see kogemus ka läbi muusika innustab edasi minema.
Repertuaarist ei puudu ka tänapäevased uudisteosed. Esmalt Ülo Kriguli “Laevadele”, mis ongi kirjutatud laevadele. Laulupidu on tulnud läbi aja ja iga kord kandnud aja sõnumit. Me ei saa takerduda sellesse, et teeme nii nagu on kunagi tehtud, siis jääb see asi seisma ja ühel hetkel ammendab ennast. Sellest põhimõttest on ajendatud ka “Laevadele” loo saamislugu. Mõte on nimelt selles, et vaadates laulukaare poole, siis seal taga Tallinna lahel sõidavad laevad. Nad liiguvad omasoodu edasi-tagasi ning tekib tunne, et nad tahaksid ka laulupeole tulla. Paraku nad ei saa, sest nemad on vees ja pidu on maal. “Laevadele” loo algus koosnebki laeva sireenidest, mille järel hakkavad nad omavahel suhtlema läbi morse. Sellel lool on laulupeo mõistes päris unikaalne lahendus.
Lõpetuseks on repertuaaris ka päris noorelt heliloojalt üks uudisteos, nimelt Riivo Jõgi kirjutatud lugu “Koduteel”, mille aluseks on kasutatud Eesti rahvaviisi “Mis sa nutad tammekene”.
Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb laulupeole?
Minu soov ja soovitus noortele on, et pillimäng sisaldaks alati rõõmu. Samas tuleb ka vaeva alati näha, aga see ei tohi süüa ära kõike seda, mille nimel me oma asja ajame. Olgem avatud väljakutsetele ja enesearendamisele!
