Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest, sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest…
Kümme aastat tagasi X noorte laulupeol “Ilmapuu” vastasid ühendkoorid Heiki Vilepi sõnadega sellele küsimusele just nii, kui kõlas Indrek Kalda “Puu on puude kõrgune”. Tihti jõutakse laulus palju täpsema tõeni kui statistikaga.
Sarnaselt tantsupidudele pole ka laulupidude repertuaari sisu kohta statistilisi andmebaase tehtud ja seega ei oska keegi täpselt öelda, kas rohkem on lauldud maast või merest; ööst, päevast või hoopis hommikust. Kuid statistikatabelite puudumine ei keela veel selle teema üle veidi mõtiskleda ja püüda välja tuua mõned põnevad tähelepanekud.
Seda, kas lauldud on rohkem rõõmudest või muredest, ei pruugigi üks andmebaas osata öelda. Või oskab? Noorte laulupidude kavas pole ühtegi laulu, mille pealkirjas oleks sõna “mure”. Sõna “rõõm” seevastu esineb hoopis tihedamalt: 2011. aastal laulsid neidudekoorid “Ilusa rõõmu laulu” (Aare Kruusimäe/Leelo Tungal), 1977 oli segakooride kavas Uno Naissoo ja Leelo Tungla “Rõõm laulust” ja 1982 leidsid puhkpilliorkestrid rõõmu rütmis (H. Ridbeck “Rõõm rütmis”). Loomulikult ei saa mainimata jätta, et alates 1990. aastatest on laulupeol alati olnud üks teos rõõmust – Eesti hümn “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. 1967. aastal pealkirjastas ajaleht Noorte Hääl noorte laulupeo ülevaate artikli nõnda: “Laulev noorus — see on rõõm ruudus!” Võib-olla on siis tõesti noorte laulupidudel rõõmu nii palju, et murele jääb õige vähe ruumi.
Noorte laulu- ja tantsupidude teemade valikus leidub palju sarnast. Ka laulupidudel armastatakse laulda loodusest, kodust ja kodustest ning koolist. Tõsi, erinevalt tantsupidudest pole toimunud temaatilisi laulupidusid, mis keskenduksid näiteks koolipäevale või oleksid inspireeritud ühest ilmanähtusest. Nõukogude okupatsiooni ajal ei saanud ka laulupeod üle ega ümber ideoloogilise sisuga lauludest. Tänapäeval väga võõristavana mõjuvate Leninist kirjutatud laulude kõrval oli kavas ka teisi ideoloogilisi teemasid, näiteks rahu ja revolutsiooni, pioneeride ja oktoobrilastega seonduv. Samas võisid ajastuvaimust kantud teosed olla ka kõrgelennuliselt innustavad ja mõnusalt lastepärased, näiteks oli II laulupeol (1967) kavas Ellen Niidu muhedale luuletusele loodud Raimond Lätte “Me vahvad kosmonaudid oleme”.
Laulupeo kavasid sirvides hakkab silma veel üks teema, mis näib korduvat laulupeost laulupeole. See on laulmine ja muusika ise. Lauldakse sellest, kellele pühendada kaunimad laulud, laulikuna kasvamisest ja helina kasvamisest iseenda sees ning — nagu juba alguses välja tuli — sellest, millest ja kuidas laulda.
